top of page

"EESTI NÄKILISTE VÄLIMÄÄRAJA"

Enn Vetemaa

Meie arvamus

 

Ka sellele raamatule läksime vastu teatava eelarvamusega. Paari esimest lehte lugedes tükkis peale ahastus, et kas tõesti on tegemist täieliku teadusraamatuga. Mida edasi jutt arenes, seda põnevamaks teos muutus. Olgugi, et raamat on 1983.aastal kirjutatud, saab endiselt tänapäevaga sarnasusjooni tõmmata - mis meile tuli suure üllatusena. Raamat on kirjutatud huumorivõtmes, tänu millele kiskus see meid endasse ja oli seda raske käest panna. Pidevalt tükkis muie näole ja pani reaalsete situatsioonide-inimeste peale mõtlema. Väga vahva!

   Enamasti äratab juba esimene kohtumine näkiga suure huvi poeetilise ja pisut salapärasegi veerahva vastu. Iga näkk jätab kustumatu mulje. Mis oleks veel parem kui arendada endas näkitundjasoont ning järgmine kord nähes näkki, täpselt määrata kellega on tegu?

   Kõige enam on näkke näha kevadel ja suvel ning neljapäeval ja laupäeval, enamjaolt ilusa ilma puhul. Tegelikkuses on näkid inimese vastu head ning võib öelda, et isegi pisut arglikud. Muidugi on ka erandeid. Selle jaoks ongi näkilised jaotatud sugukondadesse - seda just peibutuspooside järgi. Kaunisjuuslased, pesurlased, peakratslased, paljastisslased ja röökurlased - viis sugukonda, mis jagunevad veel omakorda alaliikideks. Neid on kerge segi ajada ja sellepärast tulebki näkiteadus endale täielikult selgeks teha.

   Teos selgitab samm sammu haaval ära kuidas määrata näkisugukonda ja mis viisil määramisretkeid edukalt läbi viia. Lisaks on siin mitmeid tabeleid mis õppimist lihtsustavad!

[2]

bottom of page