top of page

NÄKID ÜLE MAAILMA

 

 

 

Merineitsi on mütoloogiline olend, keda kujutatakse tavaliselt naise ülakehaga ja kalasabaga. See tegelaskujund elab suure osa Euraasia ja Aafrika rahvaste pärimustes.

 

Läänemeresoomlaste, germaanlaste ja slaavlaste maailmapildis on veelgi hirmsam tegelane - näkk ehk russalka. Slaavlaste russalkadel olevat aga kombeks öösiti kaldaniitudel tantsu lüüa, et siis elavaid endaga koos veesurma meelitada. Teda on sageli tõlgitud merineitsiks, aga russalkadel puudub kalasaba. Nad on uppunute rahutud hinged, pikkade juustega ja kahvatu nahaga, kes ihaldusväärsete ja reetlikena tõmbavad elavaid surnuteriiki.

 

Germaanlaste pärimuses võib näkk esineda lausa mehena.

 

Antiiksete kreeklaste jaoks olid merineitsi või näkineiu vasteteks küll sireenid - linnu keha ja naise peaga hirmsad iludused, kes lauluga meelitavad meremehi surma - ja najaadid - kiivavõitu jõenümfid.

 

Juba kolm tuhat aastat tagasi kirjutati Assüürias, et jumalanna Atargatis, olles kogemata tapnud oma sureliku armukese, oli masenduses hüpanud järve, aga kalaks muutumise asemel sai kalasaba. Kreeklased võtsid selle tegelaskuju üle nime all Derketo.

 

Hilisem kreeka legend aga väitis ka, et Makedoonia Aleksandri õde Thessalonike olevat muutunud merineitsiks, ähvardades hukuga kõiki meremehi, kes vastavad talle, et tema vend on surnud.

 

Inglismaal on esimene kalasabaga merineitsit kujutav nikerdus leitav 1078. aastal ehitatud Durhami lossi sammastelt. Keldi mütoloogia sisaldab isegi kristlikust pühakust merineitsit, nimega Lí Ban.

 

Üks tuntumaid merineitsisid Euroopa mütoloogias on olnud Melusine, keda väideti Visla jõehaldjaks ja kelle legendid on kirja pandud juba 13.-14. sajandil. Melusinet kujutati lausa kahe kalasabaga.

 

Hiina allikatest kohtame merineitsisid 15. sajandil.

 

Kambodža ja Tai pärimustes esineb aga kuldne merineitsi Suvannamaccha.

 

Jaapanis teatakse kalataolist olendit ningyo, erinevaid "merineitsisid ja meripoisikesi" tuntakse ka Indoneesia ja Filipiinide saartel.

 

Aafrikas ja tänapäeval ka Kariibi saareriikide legendides elab veevaim nimega Mami Wata. Voodookultuses on oma koha leidnud aga Sireen, sümboliseerides hoopis jõukust ja ilu.

 

Skandinaavias kui ka Soomes ja Eestis peetakse neid olevusteks, kes kisuvad inimesi märga hauda kaevu-, jõe- või järvepõhjas.

 

 

Saksamaal on üks kalju, mis saanud nime selle järgi, et sealt olevat surma hüpanud neiu nimega Lorelei, muutudes sireeniks, kes lauluga tõmbab inimesi surma. Sarnased omadused on skandinaavlaste mütoloogilistel tegelastel nøkken / näcken, soomlaste näkki ja eestlaste näkk.

 

Norralaste nøkk on küll pigem meessoost vetehaldjas, kes püüab elavaid surma kiskuda, eestlaste näkineiud elasid aga kaevupõhjas ja üritasid sama.

 

Rootsis kujutati näkke ette ka uinutavate pillimängijatena, hiljem eriti viiuldajatena, kes ohustasid muusikasõpru.

 

(Suurkask, 2013)

rootsi k. - näck

inglise k. - neck, nixie

vene k. - водяной

norra k. - nøkk

soome k. - näkki

 

(Luhaveer jt, 1996)

bottom of page