top of page

REGILAULUD

 

Kui lapsed jõele vähile lähevad, siis vana eit kodo õpetab. Kui jões vähgi püiate siis öölge ühde puhku

"Näkki, näkki nõela varas,

suure nõela silma varas"

siis näkk teie ligi ei tule, sest muido võib näkk vähiks moondata ja teid ära upudata.

 

Haljala khk., Metsiku < Märjamaa khk., Konuvere 1896

 

 

 

Vt. Kasutatud allikad (1)

Näkineid Hinnijärvel!

Kui me õhtul Hinni järvel tuleme,

Siis kaugel esite, helkjad valgust näeme;

Keda tagapool järvel näeme olevat,

Me tunneme endal kahetsust tulevat.

Aru ei või saada, mis see tähentab?

Meie südame tundmus, seda juhatab!

Näkineid järvest, kivile välja tuleb,

Kuldkammi kivile praosse paneb,

Kivil istes, oma hiuksid lahutama hakkab,

Säält haledast, muistsed laulu meil pakkub;

Loodus särab veel heinal, pärlis ja kullas

Neid enda hiuksid kivil veel kammib!

Kui me Näkineidu, kaugelt veel näeme,

Siis kuvalgel, ilusad Noortneidu tunneme.

Päälmisel rüül on tal valge siidine läige,

Kes ka veel pimedas helkja valgel särab!

Kui meie tal lähemale tuleme hiilides

Siis tunda võime, Näkineidu särades!

Tema laulusõnadest võime kül tunda,

Et ta oma nooruse sõgedust kahetseb!

Ta oma peigmehe jätnud ennast leinama

Tema endal süüdi arvab paljo olevat!

Oma armast, kallist Jaani jätnud leinama,

Tema hoolimata, noorelt tõtnud surma!

 

Kambja khk. -(1911)

Vt. Kasutatud allikad (1)

JUTUD NÄKKIDEST

 

JÕE NÄKID - Juhan Kender

 

   Uuemõisa alt, mis Tallinnamaal on, jookseb suur jõgi läbi. Mõnest kohast olevat ta nii sügav, et keegi veel tema põhja pole kätte saanud. Sinna jõkke uppunud ennemuiste palju inimesi ära. Suvel nähtud tema kaldal ilusaid vesineitsisid, kes end seal pesnud või juukseid silunud. Olnud kord jälle vesineitsit nähtud, siis teadnud rahvas kohe rääkida: „Küllap nüüd mõni inimene jälle jõkke ära upub!“ Ja nii see olnudki.

   Kord tulnud üks töömees õhtul hilja põllult ja näinud kuidas üks ilus neitsi end jõe ääres pestnud. „Ega see nüüd muu või olla kui näkineitsi. Lähen ometi lähemale ja vaatan õige seda imelikku neitsit.“ Neitsi lasknudki mehel kaunis lähedale tulla. Hüppanud siis aga sulpsti jõkke ja kadunud vee alla. Mees pöördunud jälle ümber ja tahtnud kodu poole minna. Sammunud, sammunud-aga imelugu-kodu ei kusagil näha. Mees kiirustanud käiku, aga mis sa teed, ei saa ega saa kodu ligi. Öö tuleb peale, mees sammub hoolsati edasi. Aga ei saa ega saagi koju. Viimaks mõtleb väsinud mees: „Ma heidan õige natukeseks puhkama ja sammun siis uuesti edasi.“ Põõsas käepärast, mees heidab põõsa varju ja jääb raskesti magama. Kui ta silmad jälle lahti tegi, oli päike juba pruukostis. Aga kuidas ehmatanud vaene mees ära, kui ta nägi, et ta otse jõe kaldal oli maganud. Poleks põõsa juured kallast kinnitanud, siis oleks ta magaja keha raskuse all ammugi katkenud ja mehe külma sängi saatnud. Mees ise aga oli kümme versta jõeäärt mööda üles läinud. Nüüd katsus et koju sai.

 

(Kunder, J. Jõe näkid.)

 

 

 

VANATAADI POISS JA TÜDRUK - P. Rootslane Võnnust

 

   Vanataat võtnud enesele tüdruku ja tallipoisi, kes ta piksehoobuste eest hoolt pidid kandma.

   Suvi läks varsti mööda. Vanataat oli oma uute orjadega väga rahul. Andis neile loa mõnikord ka maa peale vaatama minna, aga selle tingimusega, et ikka õigel ajal tagasi tulevad.

   Kord palusid nad jälle luba maa peale minna. Vanataat andis. Läinud teised pulma. Seal söödud ja joodud hommikuni.

   Vanataat saanud aru, et orjad kadunud. Kohe saatis neile sõna, et aeg koju tulla. Need aga ei pannud seda tähelegi, pidasid pulmalusti edasi.

   Vanataat vihastus selle peale, et poiss ja tüdruk ta sõna ei kuulanud. Pani kohe tüdruku vetevalla valitsejaks, näkiks, poisi aga lõi tuuleks.

   Ãœtles veel, et näkk peab niikaua vees olema, kuni ta järve või jõe vee jõuab auruks muuta, ja tuul niikaua mööda maailma jooksma, kuni keegi teda näeb.

 

(Eisen, 2001, lk 17)

 

 

 

KRAHVITÜTREST NÄKK - M. Aija Veelt

 

   Kord elanud rikas krahv, kellel olnud väga ilus tütar. Ãœks noormees viinud selle krahvitütre eksiteele. Krahvitütrele sündinud poeg.

   Krahvitütar tahtnud seda häbi varjata. Läinud jaaniööl lapsega metsa ja hukanud lapse seal ära.

   Pärast lapse surma tundnud krahvitütar aga suurt südamevalu ja kahju lapse pärast. Ei saanud enam kuskil rahu ega võinud ennast teiste inimeste silma alla anda.

   Meeleheites läinud jõe kaldale ja hüpanud jõkke. Aga jõeski ei leidnud ta surma, vaid jäänud jõkke igavesti elama. Seal elab ta praegugi. Teda hüütakse näkiks.

   Jaaniööl tulevat ta jõest välja ja otsivat lapse hauda. Ei leia seda aga ilmaski. Kui poole öö aeg möödas, peab ta jälle jõkke tagasi minema. Tuleval jaaniööl võib ta jälle jõest välja otsima tulla.

   Sest ajast saadik peab ta inimeste vastu viha, iseäranis noorte meeste vastu. On ju ometi noormees teda petnud. Kes selle vee sisse juhtub minema, kus näkid asuvad, selle puptavad nad ära.

 

(Eisen, 2001, lk 17)

 

 

 

KALAÕNGITSEJA JA NÄKK - Jaan Rootslane Võnnust

 

   Ãœhel pühapäeval läinud üks Kõrgepalu mees Mustjõele kalu õngitsema. Näinud korraga enda lähedal vee peal väga ilusat kullakarva juustega neiut. Mees mõtelnud: "Vaatan õige järele, kuhu ta läheb." Korraga aga hakanud kala õnge külge; mees tõmmanud selle välja ja vaadanud alles siis ilusa tundmatu neiu poole. Neiu oli aga kadunud; mees ei näinud, kuhu ta jäi.

   Tulnud koju, jutustanud lugu teistele. Need ütelnud: "Küllap ta näkk oli!"

   Mees läinud teisel pühapäeval jälle kalu õngitsema, võtnud nüüd lootsiku ligi, et kui näkki näha saab, siis juurde minna. Nii olnudki, ka teisel pühapäeval tulnud näkk tõesti nähtavale. Mees hakanud kiiresti ligemale sõudma. Ta ei olnud enam kuigi kaugel, kui korraga aer käest libises; seda kinni püüdes vaadanud mees väheke kõrvale. Kui ta aeru kätte sai, polnud enam näkki kuskil näha.

   Sõudnud kaldale ja läinud koju, kõnelnud lugu jälle teistele.

   Nüüd keelanud üks vanamees teda kolmandat korda pühapäeval jõele minna, mille peale mees sõnagi ei lausunud.

   Keelust hoolimata läinud mees ka kolmandal pühapäeval. Tagasi ta aga enam ei tulnud, vaid jäänud igavesti kadunuks. Küllap näkk ta ära viis.

 

(Eisen, 2001, lk 23)

 

 

 

NÄKINEITSI KIUSAB NOORT JAHIMEEST - A. Kuldsaar Sõrvest

 

   Kord käinud üks väga priske ja ilusa näoga noormees suvel soojade päevadega jõe kallast mööda metsparte laskmas. Ãœhel päeval läinud ta jõe kallast mööda jõesuuni, mis jooksis merre. Siin näinud ta mere ääres kivi peal üht väga ilusa ja õrna palgega noort neitsit istumas ja kammimas oma pikki musti juukseid, mis rippusid kuni niueteni.

   Noor jahimees pidanud seda nooreks naisterahvaks, kes meres vist supelnud ja nüüd ainult valge lühikese aluskuue väel kivi otsas oma juukseid kammib. Ta pööranud juba ümber ja tahtnud tagasi minna. Neiu märganud seda ja hüüdnud: "Tule ligemale mu juurde! Mis sa kardad, ega sa argpüks ole! Ise veel pealegi jahimees, kellel julgusest ei tohi puudus olla. " Karanud siis ise kivi pealt maha ja jooksnud noormehe juurde, võtnud käest kinni ja sõnanud: "Tule istu mu kõrvale siia kivi peale ja ajame magusat juttu!"

   Noore neiu suur ilu nõidunud mehe nõnda ära, et ta olnud nagu sunnitud temaga käsikäes kivi poole sammuma ja selle peale maha istuma. Siin hakanud neitsi noormeest oma himudega kiusama. Öelnud, et ta olevat juba ammu tema järele ihanud ja teda kõigest südamest armastavat. Näidanud talle oma paljaks võetud pakse ja valgeid käsivarsi ja jalgu ning üleüldse kõike paljast ihu, käskinud neid katsuda ja tahtnud üsna vägivaldselt noormehe üle võimust võtta.

   See aga pannud kõvasti vastu ja ütelnud: "Ei, ei! Siin jõesuus peab näkk aset võtma!"

   Niipea kui noormees näki nime oli nimetanud, karanud ilus neitsi nagu kuul kivi otsast merre, mille vesi üsna vulisenud, ning kadunudki vette. Poiss aga jäänud pärani silmil kivi otsa vaatama.

 

(Eisen, 2001, lk 32)

VÕRTSJÄRVE NÄKK - H. Kosesson Tarvastust

 

   Vanal ajal läinud üks vanamees pühapäeva hommikul oma väikese pojaga Võrtsjärve äärde kõndima. Järve ääres näinud ta kaugel eemal üht inimest järve peal käimas.

   Vanamees vaadanud seda imeasja kaua aega pealt, ei saanud aru kätte.

   Viimaks hakanud see inimene tema poole tulema. Siis näinud vanamees, et see olnud õige ilus naisterahvas.

   Poeg küsinud isa käest, mida see imelik asi tähendab.

   Vanamees mõtelnud: Ega see õige asi ole, et inimene vee peal käib. Ãœtelnud ise: "Jumal Isa, Pojake!"

   Sedamaid kadunud naisterahvas sulinal vette.

   Vanamees kõnelnud seepeale pojale, et ta on vanemate käest ikka näkist kuulnud, aga ei ole seda iialgi uskunud.

   Nüüd on ta oma silmaga näinud, et kõik on tõsi, mida vanemad inimesed räägivad.

 

(Eisen, 2001, lk 33)

 

 

 

PRUUT NÄKIKS - A. Kuldsaar Sõrvest

 

   Kuressaare linna lähedal Suuresilla all põhjapoolses küljes on sügav auk. Sealt väheke hommiku poole seisab üks punane raudkivi, vee seest veidi väljas. Ennevanasti sõitnud sealt nõrga jää ajal üks peig oma pruudiga üle. Korraga läinud jää katki ja hobune vajunud sisse. Peig ja pruut hakanud hobust välja aitama, aga õnnetuseks jäänud pruut hobuse jalgade alla ning see tampinud ta jää alla. Nõnda uppunud siis pruut ühes hobusega, ainult peig pääsenud veel ära.

   Sest ajast saadik näinud teekäijad alati selle kivi otsas noort neiut, kord pead kammimas, kord pesemas ja muud säärast tegu tegemas. Kord juhtunud sealtkaudu ka tuntud peigmees mööda minema. Talle tulnud mineviku kurb õnnetus mõttesse. Ta vaadanud alla vetevoogudesse ning tuletanud oma endist armukest meelde. Korraga ilmunud kivi otsa imeiluduses see, kellest mees mõtelnud, ja hakanud laulma ning kannelt mängima. Laulnud ja mänginud nii nõiduvalt, et mees kohe alla oli läinud, oma endise pruudi kaela langenud ja temaga ühes kivi kõrvale veesügavusse kadunud.

   Sest ajast saadik kadunud ka noor neiu kivil istumast; keegi pole teda enam seal näinud.

 

(Eisen, 2001, lk 42)

 

 

 

NÄKI HÜÜDNIME - A. Wieckberg Mihklist

 

   Kevadine aeg olnud käes. Märtsikuu algul tulnud akiline sula ja sünnitanud jõe jää peale hulga vett. Kaks Vigala meest, isa ja poeg, tahtnud teise külasse sõita. Tulnud jõe äärde ja näinud alles siis, et jää peal oli palju vett. Seda nähes ei julgenud nad otsekohe üle sõita, vaid keeranud lähedal seisva vesiveski juurde. Seal jätnud isa poja õue hobust kinni pidama ja ise läinud veskisse möldri käest küsima, kas on veel võimalik üle jõe saada.

   Veidi aja pärast ütelnud poiss äkki möldri sulasele, kes hobusetalli juurest vahepeal sinna oli tulnud: "Kuule, juba isa käskis, ma pean üle jõe sõitma."

   "Mis sa tühja juttu ajad," ütelnud möldri sulane, "sinu isa on praegu alles veskis ega pole ta käskimist ka sugugi kuulda olnud."

   Mõne silmapilgu vaikimise ja kuulamise järel ütelnud poiss uuesti: "Kuule, kuule, isa hüüab ming tõesti, ma pean ruttu sõitma." Seda üteldes tõmmanud ohjad pihku, ja enne kui möldri sulane oleks teda keelata jõudnud, olnud ta juba jões. Jões ei olnud aga sugugi sügav vesi, ei ulatanud hobuse kõhu allagi, tulnud ainult vaevalt üle ree. Aga nagu nägemata käega tõugatud poiss ree pealt vette, kuhu ta kadunud.

   Sel silmapilgul tulnud ka poisi isa veskist välja ja lugu nähes tõtanud ta viivitamata pojale appi. Kohale jõudes aga kistud ka tema nagu imeväega jalge pealt maha. Ta saanud kord veel appi hüüda, siis langenud ta pikali vette ega tõusnud enam üles.

   Et vesi kuigi sügav polnud, tulnud hobune solkides veest välja kaldale tagasi. Mehed aga leitud teisel hommikul, kui vesi jää pealt ära jooksnud, lobjaka seest surnult.

   Vist oli näkk poisi kõrvad ja oma hääle ära moonutanud, poisi nõnda vette ahvatlenud ning õnnetuse sünnitanud.

 

(Eisen, 2001, lk 43)

 

 

NÄKIJÄRV - J. Kukrus Otepäält

 

   Otepää Paluperas vastu Arula piiri on mägi, teisel pool mäge soo, teisel pool järv. Soo kannab Näkisoo ja järv Kaanijärv enime. Vanasti hüütud aga kohti Näkijärveks ja Kaanisooks. Nimede vahetus tulnud sedaviisi:

   Näkijärves elanud väga tige näkk, kes ühtelugu inimesi järvele meelitanud ja neid sinna uputanud. Kes korra järvele läinud, ei pääsenud sealt enam tagasi.

   Vanataat pahandanud, et näkk nii palju inimesi uputanud. Otsustanud näki eluaseme hävitada. Aga kuidas? Arvanud kõige paremaks järv kuivaks lasta, lootes, et sedaviisi saab näkk otsa.

   Ãœhel ööl õõnestanud Vanataat mäe läbi. Pannud Näkijärve vee endiselt kohalt Kaanisohu jooksma. Õõnsusele seadnud lepase risti ette. Näkk kartnud lepast risti, ei läinud juurdegi. Vesi ja kalad aga läksid lepasest ristist mööda Kaanisohu. Näkijärve jäänud ainult muda ja kõnts järele. Näkk ei saanud mudas ja kõntsas enam elada, elanud veel mõned päevad ja lõppenud siis otsa.

   Sellest ajast kannab Näkijärv Näkisoo ja Kaanisoo Kaanijärve nime. Näkisoo on praegu mädasoo, kus ainult mõni männijändrik kasvab. Keset mäge on mäe sees äkiliste kallastega org - kraav, mida mööda Vanataat laskis vee Näkijärvest Kaanisohu joosta.

   Kaanijärve ei upu enam inimesi ära. Siiski on selle järve veel nagu salavägi juures. Kord läinud mees järve ujuma. Kiitnud ise, et ujub nagu masin. Mees astunud vette, pea püsti. Tulnud teisele kaldale välja - pea kuklas, kael nagu masinakorsten. Surmani kandnud mees pead kuklas. Veevaim oli mehe pea kuklasse käänanud.

 

(Eisen, 2001, lk 53)

 

 

TUND ON TULNUD, MEEST ON VAJA - J. Vaine Tarvastust

 

   Ãœks härra sõitnud kord üle jõe.

   Silla otsas heinamaal istunud näkk kivi otsas ja laulnud ühteviisi: "Tund on tulnud, meest on vaja!"

   Härra lasknud hobusele piitsa anda ja sõitnud kärmesti edasi.

   Natuke maad jõest eemal tulnud üks mees joostes vastu, riided süles.

   Härra küsinud,kuhu jooksja läheb.

   See vastanud: "Ujuma!" Ja rutanud ise jõe poole.

   Härra lasknud kutsaril mehe tagasi tuua ja tund aega tõlla juures kinni pidada.

   Siis lasknud mehe lahti ja käskinud ujuma minna.

   Mehel ei olnud enam sugugi himu ujuma minna. Mees tänanud härrat südamest, et härra mehe uppumissurmast päästnud.

 

(Eisen, 2001, lk 25)

Meri meid söötnud meri meid jootnud

Meri meid pannud mehele

Augid ammu andid teinud

Sitikad tegid sinised paelad

Putukad tegid punased paelad

Soo aga näkid suured sukad.

 

Häädemeeste

Vt. Kasutatud allikad (1)

bottom of page