Kirjanik kujutab näkke kui inimesele negatiivseid olendeid. Neil on vastupandamatu lauluhääl, millega meelitavad ligi inimolevusi. Näkid ihaldavad saada päris inimest, nende noort, sooja ja säravat ihu. Paraku ei püsi enam soojana näki poolt käpa peale pandud inimesel. Meelitades inimesi enda elukohtade - tiikide ja järvede - juurde, uputavad nad viimsegi kui hinge, kes meelitusvõrku langenud on.

Näkke on nii mees- kui naissoost. Välimuselt on näkid atraktiivsed ja veetlevad. Naisnäkid on paljaste rindadega, pikkade kammitud juustega ja erakordselt ilusate näojoontega. Enamjaolt välgutavad nad rindu ja lasevad enda heliseval häälel valla - nii inimhing võrku püütaksegi. Meesnäkid on samuti atraktiivsed, kuid nähes nende musti hambaid kaob inimneiu huvi võluva olendi vastu ja lahkub tuhatnelja järve juurest.

Näkid elavad enamjaolt tiikides ja järvedes ja võtavad endale kõik, mis järve sattunud on. Peale hea ujumisoskuse, oskavad nad ka maa peal kõndida. Nad kuuluvad samasse maailma, kuhu majavaimud, haldjapiigad ja murueidedki. Hoolimata sellest, et naisnäkid inimmehi armastavad, ei salli nad seda, kui meesnäkid kedagi teist ihaldavad - see teeb neist väga armukadeda liigi. 

Teosest tuli välja, et murueit, kui metsa valitseja, kasutas näkke tihti inimeste metsast minema meelitamiseks või hukkamiseks.