top of page

Kuna tegemist on meie kodukandi kirjanikuga, siis kasutasime juhust ja tegime temaga Intervjuu.

 

Isiklik:

 

Kuna ja kus olete sündinud?

 

Sündisin 1. detsembril 1972. aastal Valgas. Seitsmenda eluaastani elasin Laatres, väga palju aega 

 

veetsin ka Järvselja kandis vanavanemate pool. Algkoolis käisingi Järvseljal. 

 

Äkki meenub mingi hea mälestus lapsepõlvest?

 

Lapsepõlv tervenisti ongi üks hea mälestus :) Ãœhised ettevõtmised perega, pidupäevased 

 

kokkusaamised sugulastega, palju raamatuid ja metsa. Isaga rallit vaatamas, isa mulle ette lugemas.

 

Milline oli teie lapsepõlve unistuste amet?

 

Kuna põdesin tihti keskkõrvapõletikku, tahtsin saada kõrva-nina-kurguarstiks. Ema eeskujul tahtsin 

 

õppida metsandust ja töötada lasteajakasvatajana. Pidevalt ninapidi raamatus passijana tahtsin 

 

saada ka kirjanikuks.

 

Kas juba siis tekkis soov saada kirjanikuks?

 

Olin vist esimeses klassis, kui tegin oma esimese mitmesalmilise riimluuletuse. Sugulaste reageering 

 

oli positiivne ja nii ma rikutud olingi. 

 

Kus te elate ja mitu pereliiget teie peres on?

 

Elan Nõo vallas Voika külas. Tee lõpeb meie maja juures, igast aknast paistab mets. Residente on 

 

majas viis - meie abikaasaga, kaks last ja minu ema. Pooled nädalavahetused ja osa koolivaheaegadest 

 

on meil ka abikaasa kaks vanemat last. 

 

On teil lemmikloomi?

 

Olid ajad, kui kassidel-koertel oli mu elus väga suur roll. Hetkel peab meie peret kass Liisumiisu. Ta 

 

lubab meil lahkelt end kummardada ja ümmardada. Koer Villu viib meid aeg-ajalt jalutama.

 

 

Haridus ja töö:

 

Mis koolides olete te käinud?

 

Järvselja Algkoolis, Nõo Keskkoolis ja Tartu Ülikoolis

 

Kus olete töötanud?

 

Tartu Ülikooli raamatukogus, Sillaotsa Põhikoolis. Olen inglise keelest tõlkinud ajaviitekirjandust.

 

Kellena töötate hetkel?

 

Olen kodune.

 

Mis on teie hobideks? 

 

Lugemine ja kirjutamine :) Viimasel ajal olen end rohkem liigutama hakanud ja avastan enda jaoks 

 

tervisesportlaste maailma. Ka aiatööd olen viimasel paaril aastal uuesti tegema hakanud. Lapsepõlves 

 

sai nii palju porgandeid harvendatud ja peete kõblatud, et noore täiskasvanuna arvasin, et ei iial 

 

enam. Nüüd aga, kui otsest sundust pole, on kasvuhoone ja ürdipeenar ju sularõõm :) Süüa teha 

 

meeldib väga. 

 

 

Kirjanikutöö:

 

Mis teoseid/jutte on teil veel ilmunud?

 

Lasteraamat "Kaarina ja võluvärgid"; ulmejuttude võistlusel teise koha saanud "Muna" ilmus 

 

kogumikus "Täheaeg. 9". NAKi kogumikus "Emajõe kondor" on ilmunud üks jutt, armastusluuletuste 

 

kogumikus "Lemberaamat" oli viis minu teksti. Olen kirjutanud ka mõned näidendid 

 

harrastusteatritele. Aadressile http://linnariided.wordpress.com/kirjutan/ püüan kokku koguda ka 

 

arvustused.

 

Kuna tekkis soov kirjanikuks saada?

 

Varases lapsepõlves.

 

Miks tekkis soov kirjanikuks hakata?

 

Kõik need suurepärased raamatud ... tahtsin ka olla nii võimas, nagu autorid, keda imetlesin.

 

Mida/millest kirjutate kõige enam?

 

Kirjutades lasen fantaasia lendama. Armastan autoreid, kes oskavad luua uusi maailmu. Tasapisi õpin 

 

ehk isegi midagi suuremat ehitama. Vähehaaval :) 

 

Milline oli lapsepõlves teie lemmikraamat?

 

Oh, raske küsimus. Esimesi lemmikuid ei lugenud ma ise, vaid kuulasin, kuidas isa neid mulle ette 

 

luges. Lugema õppisin neljaselt ja oi, siis algas põnev aeg! Teises klassis lugesin esimest korda "Kolme 

 

musketäri" ja olin aastaid sellest raamatust vaimustuses. Shakespeare'i lugesin ikka uuesti ja uuesti, 

 

Hamletisse aga olin teismelisena isegi armunud. Nohik olin :)

 

Milline hetkel?

 

Valdur Mikita "Lingvistiline mets".

 

Milline raamat on teid kõige enam mõjutanud?

 

Kõik loetud raamatud mõjutavad, isegi need, mis ei meeldi, ka need, mida ei suuda lõpuni lugeda. 

 

Mõni raamat hakkab vastu. Mitte ei aja südant pahaks, vaid just nimelt hakkab vastu, ei lase end 

 

lugeda, kohe tunned, kuidas sind eemale lükatakse. Minu jaoks on need raamatud, kus sõnad ei 

 

ole loo teenistuses. Muidugi on ka erandeid, aga ma ei talu enam sõnaseadmisoskusega eputamist. 

 

Teiste puhul ;)

 

Innustavatest eeskujudest võin välja tuua nt Nikolai Baturini, Dan Simmonsi, Jane Austini.

 

Kirjutate te mingil määral oma enda elust?

 

Kindlasti.

 

On hetkel ideid mõneks uueks raamatuks?

 

On, päris mitmeks. 

 

Hakates kirjutama raamatut, kust ammutate inspiratsiooni ja kust tulevad ideed?

 

Vahel saan isegi sellel hetkel sabast kinni, mil uus idee sünnib, aga tavaliselt tulevad nad nii tasahilju, 

 

et ei saa arugi. Paar lugu on tõuke saanud unenäost.

 

Kas on tihti, et mõte jookseb kirjutades kokku või lendab alati fantaasia täiel lennul? 

 

Nii ja naa, tuleb mõlemat ette, kinnijooksmisi ja lahtilendamisi.

 

 

„Jaanik(a)“:

 

Kuidas tekkis raamat „Jaanik(a)“? Kust tuli see idee? On see kuidagi enda eluga seotud? Olete te 

 

ennast seal kellegagi samastanud?

 

Paar aastat oli mu arvutis vedelenud fail ühe loo algusega (ma olen üldse kange alustaja ...). Selles 

 

loos oli peategelaseks linnast maale koliv naine - selline kliÅ¡eelik naistekas. Kui olin otsustanud, et 

 

pean midagi kirjastuse Tänapäev noorteraamatute võistluseks valmis saama, lappasin oma alguseid 

 

ja lootsin leida midagi, mida edasi arendada. Aega oli vähe, kõigest üks kuu. Naisteka-algust ma 

 

otseselt ei kasutanud, küll aga ideed - linnast maale. Kes tagasi, kes esimest korda. Andsin endale 

 

aru, et nn päris-noortekat pole mul mõtet kirjutada, sest mul polnud kuigi tihedat kokkupuudet 

 

teismelistega. Punnitades kirjutada koolielust võinuksin endale vee haledalt peale tõmmata :)

 

Minu eluga on see seotud nii palju, et ka minul on metsas oma kohad, kus ma juba lapsena "olemas 

 

olemas" ja unistamas käisin. Mets mõjub eriliselt. Mikita on "Lingvistilises metsas" see mõju 

 

sõnadesse ka pannud.

 

Natuke on mind nii peategelases kui tema emas. Püüdsin meenutada ennast 17-aastasena. 

 

Kust tuli idee see teos mütoloogiaga siduda?

 

Kui ma seda mäletaksin ... äkki käiski mõte seda rada, et koolielust ma kirjutada ei mõista, aga 

 

teine teema, mida noorteraamatutest leida võib, on kõikvõimalik üleloomulik kraam. Tahtsin siiski 

 

kasutada vaid kohalikku mahetoorainet ja nii see läks.

 

Mida arvate ise näkkidest? On nad head või halvad? Milline pilt nendest on teie peas? Kuidas 

 

üritasite näkke teoses kujutada? 

 

Tavaelus arvan teadvat, kus läheb piir reaalse ja fantaasiamaailma vahel. Nii et ma ei oska vastata 

 

muud, kui et näkid on tore väljamõeldis. Head või halvad on nad vastavalt oma väljamõtleja tahtele. 

 

Pilt näkkidest on kujunenud kirjadusteoste ja filmide abil. Enn Vetemaa "Eesti näkiliste välimääraja" 

 

sai läbi loetud juba lapsena, mõju on avaldanud ka näkk filmist "Karoliine hõbelõng". Kild siit, teine 

 

sealt, nii need pildid tekivad ja ka "Jaanik(a)sse" ilmusid.

 

Kui kaua „Jaanik(a)“ kirjutamine aega võttis?

 

Umbes kuu.

 

Miks kirjutasite „Jaanik(a)“?

 

Et lõpuks ometi midagi valmis saada. Et tõestada endale, et olen võimeline end kokku võtma ja 

 

midagi lõpuni kirjutama. Et osa võtta võistlusest.

 

Kuna võib oodata järge „Jaanik(a)“le?

 

Järje lõpetamine on kättevõtmise asi, aga millal see toimub, ei tea.

 

Mis sõnumit te soovisite teosega lugejale edasi anda?

 

Tahan kirjutada nii, et lugejal (kelleks minu ettekujutuses on keegi minusugune - mitte siis tingimata 

 

samast soost ja sama vana, vaid sarnase maitsega) oleks hea. Täitsa ilma sõnumita.

 

Kas raamatut kirjutades pidite enne mütoloogia kohta uurima või teadsite sellest kõike?

 

"Jaanik(a)" kirjutasin puhtalt vana rasva pealt, aga järje jaoks hakkasin end küll harima.

 

Mõni huvitav seik, mõte, meenutus kirjutades raamatut „Jaanik(a)“?

 

See oli nii intensiivne aeg, et midagi eristuvat meenutada ei suudagi. Majavaim Tobiast oli tore kirja 

 

panna, itsitasin omaette :) Ja muidugi sain ma loo valmis viimasel hetkel, väljaprintimisega läks kiireks 

 

ja käsikirja posti panemisega läks kiireks.

 

 

Elust üldiselt:

 

Milline on teie elu moto?

 

Oh. See on nüüd raske küsimus. Mu vana blogi päises oli Muumimamma sedastus: "Kõik, mis on 

 

mõnus, on ka kõhule hea." Esmapilgul tundub see väga pretensioonitu ja passiivne, aga tegelikult ... 

 

mõelda vaid, milline töö on selle taga, et oleks mõnus olla :)

 

Suurim soov tulevikuks?

 

Praegu on soovid enamaltjaolt seotud laste heaoluga.

 

Mõni hea mõte või soovitus eluks?

 

Püüelda selle poole, mis silmad särama paneb. 

 

Mida peate õnneks?

 

Kui silmad säravad. Kui on olemas armastus ja oma inimesed.

 

Rääkige pisut Nõo kandist. Miks siin on hea elada ja miks olete just siia end sisse seadnud?

 

Mu emapoolne suguvõsa on puha siitkandist pärit. Mul on väga hea meel, et mu vanemad otsustasid 

 

Nõkku tagasi kolida. Kasvasin justkui kahe maailma piiril - vaid samm, ja olin metsas; tsivilisatsioon 

 

aga oli kohe paar sammu teisele poole. Hea kool, Tartu-lähedus - need on kindlasti plussid. Viimasel 

 

ajal olen end hakanud kurssi viima Nõo kandi ajalooga. Vahel taban end sellelt, et üritan mõnd 

 

maastikku näha sellisena, nagu see võis olla nt viissada aastat tagasi. Mu poeg tuli välja mõttega, et 

 

kui õigesti vaadata oskaks, siis näeksimegi kõiki ajakihte. Tahan õigeid prille!

 

Lemmik puhkamiseviis ja miks?

 

Abikaasaga kahekesi olemine. Ãœkskõik, kus, ükskõik, mida tehes. Isegi kahekesi poeskäik on nagu 

 

kohtamine. Miks? No mine võta kinni ... :)

 

Lemmik paik ja miks?

 

Kodu. Sest siin on inimesed, keda ma armastan. Mida vanemaks ma saan, seda enam tähendabki 

 

kodu mulle inimesi, mitte just seda maja ja seda maastikku. 

 

Vanavanemate maja Liispõllus mõjub ikka samamoodi kui lapsena - salapärase, kuid siiski kodusena.

 

Lemmik aastaaeg ja miks?

 

Varem oli mu lemmikuks talv, nüüd aga olen õppinud igast ajast midagi head märkama ja tallele 

 

panema.

 

Muud huvitavat elust-olust, kirjandusest, kirjanikuks olemisest ja kõigest muust? :)

 

Olen paar korda käinud "kirjanikku mängimas" ja lastega kohtumas. Minu käest on küsitud, kuidas 

 

saada kirjanikuks. Vastan ikka, et selleks tuleb lugeda. Ja siis kas hakkad kirjutama või ei, vahet enam 

 

pole, protsess on pöördumatu ...

Intervjuu Kadri Pettaiga

bottom of page